Praktikakogukonnad ja virtuaalsed õppekogukonnad: eelised, tõkked ja edu faktorid

Virtuaalse õppekogukonna raames võidakse läbi viia algupäraseid teadusuuringuid, kuid tõenäolisemalt on eesmärgiks osalejate teadmiste suurendamine formaalse õppe või professionaalse arengu kaudu. Virtuaalsete õppekogukondade peamiseks eesmärgiks võib olla õppimine, e-õpe võib olla aga ka kõrvalnähuks.

Virtuaalsed praktikakogukonnad (CoPs) ja virtuaalsed õppekogukonnad on kõrgharidusasutustes (HEI) üha laiemalt levinud tänu tehnoloogilisele arengule, mis võimaldab suhelda rohkem, tagab osalejate interaktiivsuse ja kaasab koostööpõhise pedagoogika mudelid, seda eelkõige tänu informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiale (IKT). Seeläbi saab kombineerida sünkroonse ja asünkroonse suhtluse võimalusi, võib jõuda geograafiliselt isoleeritud kogukondadeni (ja vastupidi) ning jagada infot rahvusvahelisel tasandil

Kõrgharidusasutuste vaheline ja sisene teabevahetus ning õpe toovad endaga kaasa selgeid eeliseid. Pidev interaktiivsus pakub teatud ühendatuse tunnet, võimalust jagada ¨hiseid huvisid ja süvendada teadmisi. Teadmiste süvendamine võib olla pidev, tsükliline ja sujuv. Sellest hoolimata on aga virtuaalsetel praktikakogukondadel omad piirid, mida autorid ka kirjeldavad ja näitlikustavad tsitaatidega akadeemilistelt töötajatelt, kes on osalenud virtuaalsetes praktikakogukondades.

Käsitletakse ka virtuaalsete praktikakogukondade otsustavaid edufaktoreid (critical success factors - CSFs). Nende hulka kuuluvad tehnoloogia kasutatavus; IKT usaldamine ja selle aktsepteerimine suhtluses; liikmete hulka kuulumise tunne; virtuaalsete praktikakogukondade kultuuride- ja rahvustevahelise mõõtmega arvestamine; ühised arusaamad; ühine eesmärk; netikett ja kasutajasõbralik keel ning pikaajaline töö.

Autorid tunnistavad virtuaalsete praktikakogukondade arengu tohutut potentsiaali läbi emaili vestluslistide ja foorumite, kuid on ise kogenud, kui keerukas on taolist kogukonda luua. Neid raskusi kirjeldatakse intervjuudes akadeemiliste töötajatega. Suur osa virtuaalsete praktikakogukondade kohta käivast kirjandusest tuleb väljastpoolt Euroopat, olgugi et e-õppealased artiklid on Euroopas laialt levinud. Autorid soovitavad selle teema uurimist jätkata, identifitseerides ja analüüsides virtuaalseid praktikakogukondi Euroopa riikides.