Artiklis analüüsitakse nelja erinevat organisatsioonimudelit (tööstusühiskond, postindustriaalne ühiskond, ettevõtlus 1.0 ja ettevõtlus 2.0) ja pakutakse välja neile vastavad didaktiliste arhitektuuride arengud (veebipõhine koolitus, e-õpe 1.0, internetiharidus, e-õpe 2.0).

Teadmistepõhises ühiskonnas, kus toodete turule jõudmine toimub kiiresti ja kus pädevusvaldkonnad laienevad ja arenevad jõudsalt, on organisatsioonid sunnitud kasutusele võtma nn ettevõtlusmudeli 2.0, mida iseloomustab intensiivne ajaveebide, wikide, interneti järjehoidjate ja RSSi kasutus. Nende organisatsioonide struktuur on horisontaalne ja lähtub autonoomia põhimõttest. Artiklis väidame, et selles kontekstis on võimalik kasutada haridus- ja ametialase koolituse süsteeme, mis lähtuvad samadest põhimõtetest: autonoomia, informaalne stiil ja avatud lähenemine. Traditsioonilisemates raamistikes on formaalne õpihaldusüsteemide platvorme kasutav e-õpe endiselt tõhus; seda nii kaua kuni kasutajad kohanevad 2.0 tehnoloogiate poolt pakutavate võimalustega, misjärel leiab aset muutus.

Artikkel koosneb kolmest osast. Esimeses peatükis analüüsitakse nelja erinevat didaktilist arhitektuuri ja tuuakse välja erinevused e-õppe 1.0 ja e-õppe 2.0 vahel. Teises peatükis kirjeldatakse organisatsioonimudeleid ja nende seoseid didaktiliste arhitektuuridega. Kolmandas peatükis peatutakse didaktiliste arhitektuuride ja organisatsioonimudelite vastastikkuse kohanemise protsessil.