Me küll nõustume, et õppestsenaariumite vorm ja sisemine korraldatus on tänu tehnoloogiale muutumas, samas aga jääb küsitavaks, kas tegemist on uue õppekontseptsiooni tekkega. Seega me püüame käesolevas artiklis vaadata, kas vaieldamatult uued sotsiaalsed väljakutsed tingivad ka vajaduse uute õppeviiside järgi ja kas olemasolevaid teooriaid on endiselt võimalik kohaldada tänasele õppereaalsusele. Selleks me kirjeldame muutusi ühiskonnas, analüüsime 2.0 õppe mõistet ja näitame, kuidas olemasolevad teoreetilised lähenemised õppe reaalsust käsitlevad. Paneme erilist rõhku uute stsenaariumite analüüsile, nagu näiteks üks võrgupõhise õppe eriliike (ConnectLearning), mis põhineb konnektivismil ja konstruktivismil ja sihtmärgistatud lähenemisel õppele.

Me jõuame järeldusele, et muuta tuleb õppestsenaariume, sest vajalik teoreetiline baas on olnud paigas ja seda on analüüsitud juba kaks viimast aastakümmet. Võrgupõhine õpe ei kätke endas uut paradigmat või põhimõtteliselt uut õppemudelit. Tegemist on pigem näitega sellest, kuidas konsolideeritud kontseptsioon (mis põhineb innovatiivsetel ideedel ja olemasoleva õppeteooria alustaladel) aitab rahuldada vajadust uute isekorraldatud, õppijale suunatud, situatsioonipõhiste, emotsionaalsete, sotsiaalsete ja kommunikatiivsete õppestsenaariumite järele.